Paljud on mult küsinud, miks ma pöördun rahva poole, kuid minu kampaania on kunstikoolipõhine? Mina küsin neilt vastu – kas siis kunstikoolis käivad inimesed polegi osa rahvast? Rahvas ei ole teoreetiline seltskond kusagil „seal“, rahvas on kõikjal meie ümber. On loogiline, et mina pöördun selle rahva poole, kellega puutun kokku iga päev ning kelle eludele minu mõjutus kõige tugevam on. Minu kolleegid, koolikaaslased, sõbrad ja tuttavad.
Millegipärast kipuvad inimesed nõudma mult lubadusi. Inimesed näivad olevat harjunud, et nende hääle nimel lubatakse tähed taevast alla tuua või neid sinna juurde viia. Hüüdlausetega lehvitamine tähendab vaid tühje lubadusi! Õhulosside ehitamine pole ühe õige eesti mehe moodi. Mina sinna libedale teele ei astu. Mina ei devalveeri kangelaseks olemist ebamääraste sloganitega koolilõunate või pensionäride heaolu kohta. Ilusat juttu oskab ajada igaüks, kuid vähestel on selgroogu ka selle teostamiseks. Jätame seekord selle ilusa jutu osa ära.
Kangelase roll ei seisne koolis nälgivate lapsukeste või kodus nälgivate pensionäride toitmises. Kangelase roll seisneb rahva inspireerimises, et rahvas leiaks endas jõudu neid toita, pensionärid leiaks jõu oma eksistentsi jätkata ning lapsed leiaksid endas jõu koolipäev tühja kõhu korisedes lõpuni kannatada. Koolipingis nälga kannatades saavad nad mõelda – Tiit Joala saaks sellega hakkama - saan minagi! Iidolid ei peagi midagi muud tegema kui olema idealiseeritud. Minu väljund on inspiratsioon, mida saavad endasse ammutada kõik need, kellel igapäevases elus tuge vaja on. See on kangelaste roll rasketel aegadel!
See ei tähenda iseenesest, et ma käed rüpes istuks. Lihtsalt rahva kangelane peab olema oma tegudes vaba, mitte ajama taga utoopilisi lubadusi ning põhjendusi nende mittetäitmiseks. Ajad on muutuvad, rahvas on muutuv, kangelane peab muutuma kooos nendega. Muutuvad rahva vajadused, muutub ka kangelase roll. Lubada võin ma vaid üht – et ma olen rahva vääriline kangelane.
No comments:
Post a Comment